Hobi: teine kodu teatris

"Üldine arvamus harrastusteatrist on selline, et inimesed teevad seal pulli ning seda ei võeta tõsiselt," rääkis Marko oma hobi varjukülest ja lisas: "tegelikult küsitakse meilt siiani, et näed ülikoolis on tulemas mingi üritus, tulge tehke pulli," on Marko pettunud, sest pull ei ole kindlasti see, mida teatrirahvas teha soovib. Hoolimata sellest, et hobinäitlejate näol on tegemist näitlejahariduseta inimestega, on nende peamine soov teha siiski teatrit aga mitte palagani.

Marko nakatus teatripisikusse päris noorelt, tehes erinevates teatritükkides kaasa nii põhi- kui keskkoolis. Tallinna Tehnikaülikooli majandus ja haldusjuhtimist õppima asudes, pidi teatripisik peaaegu vaka alla hingitsema jääma, kuid selle asemel asutas ta endale ja teistele teatri, kus mängida. "Ükskord jalutasin rektori kabinetti sisse ja ütlesin, nüüd on nii, et teeme teatri. Andres Keevallik oli mõttega päri ning tänu tema suurele toetusele teater loodud saigi" rääkis Marko, kuidas loodi 2001. aastal konservatiivse ülikooli juurde esimene tudengiteater T-Teater.

Kuid Markol jagub ettevõtlikust mujalegi kui teatrisse. Ta on ettevõtja ja rohelise mõttemaailma propageerija, kes komposteerib vihmausside abil prügi, restaureerib koos elukaaslasega mööblit ning kasvatab kahte tütart. "T-Teater moodustab minu, kui ka teiste trupiliikmete jaoks olulise osa elust. Teatrirahvas on meie teine perekond," rääkis Marko ja lisas, et teatrit tehes lõõgastutakse koos heade sõpradega. Siiski ei ole tegemist suletud sõprusringiga, sest vastasel juhul ei oleks teater jätkusuutlik.

Kõik algas Troll nr 3-ga

Peale asutamist tuli teatrile juhendaja leida, sest polnud soovi teha mingit suvalist harrastusteatrit. Kõige esimene etendus oli omaloominguline tükk pealkirjaga "Troll nr 3", mis rääkis tudengite igapäevaelust. Etendust juhendas näitleja Kristel Leesmend. "Mängisime seda tükki täpselt ühe korra, rääkis Marko ning selgitas, et nii vähe seetõttu, et toona kogu tehtu mõte vaid iseennast arendada ning teineteist tundma õppida. "Võiks öelda, et see lavastus lihtsalt juhtus ning otsustasime seda ka teistega jagada. Etendust mängiti Glehni lossis ning saal oli kenasti täis," meenutas ta.

Peale Leesmendi liitus harrastusteatriga Eesti Raadio raadioteatri peanäitejuht Tamur Tohver, kelle käe all trupp jõudsalt arenes. Hiljem võttis tema töö üle näitleja ja lavastaja Margo Teder, kes tegi esimesed iseseisvad lavastused just harrastusnäitlejatega. "Meiega tõi ta näiteks lavale oma noortelavastuse "Kas sulle meeldib porno? ". Saime tüki eest kiita, mõjudes noortele loomulikult ja lähedaselt.," rääkis Marko ja lisas, et täna tegutsetakse noore lavastaja Auri Jürna käe all.

Eluaegne teatridirektor

Teatrisse kuulumine vabatahtlik ning ka kohustusi võtavad selle liikmed endale ise. Samuti kannavad osalejad ka vajaminevad kulud.  Tänu TTÜ toetusele on teatril alati olnud võimalus maksta palka lavastajale. "See tagab kvaliteedi," märkis Marko. Siiski katab ülikool vaid rendi ja palgakulud. Väljasõidud festivalidele ja muud esinemised püütakse katta piletirahast. Pilet lavastusele maksab üldjuhul 7 eurot.

Hooaja jooksul tullakse lavale kahe lavastusega ning suuremaid tükke mängitakse umbes 15 korda hooaja jooksul. Keskmine täituvus saalis on ligikaudu 35 inimest.

Hanna üheksa ametit

Eesti Kunstiakadeemia lõpetanud nahakunstnik Hanna Allsaar on seotud kahe harrastusteatriga ning talle on jagunud rolle nii ETV ekraanilt tuntud "Õnne 13-s" kui ka Kanal 2 sarjas "Viimases võmm".

Teatrit on Hanna olnud teinud juba lapsepõlvest peale. Päris esimese kogemuse suurel laval sai ta 1997. aastal, 11 aastaselt, kui Salme Teater korraldas konkurssi leidmaks lavastusse "Meisterdetektiiv Kalle Blomkvist" Kallesid ja Eva-Lottasid. "Katsetel pidi anekdoote rääkima ja etlema. Mina ja Marilyn Jurman olime kahekesi Eva-Lottad," rääkis täna kolmeaastast poega kasvatav Hanna, kes igapäevaselt töötab Eesti Rahvatantsu ja Rahvamuusika Seltsis juhiabina. Lisaks näitlemisele meeldib talle sõita mootorrattaga, teha hobi korras sõpradele ja tuttavatele ilusaid ja maitsvaid torte ning ehitada mööblit. 

Tema kaks harrastusteatrit on T-Teater ja Salme Teater. Lisaks näitlemisele jõuab ta teatris tegeleda veel lavakujundamise, plakatite disainimise, reklaamvideote loomise ja rõivaste valmistamisega. "Õnne 13-s" on tal sisse kirjutatud püsiroll Iris Järvikuna, lisaks sellele on ta mänginud "Kättemaksukontoris" ja "Viimases võmmis". "Viimases võmmis oli mul päris suur roll. Mängisin endist seksisõltlast. Sattusin sinna tänu sellele, et režissöör silmas mind Õnnes," rääkis Hanna ja lisas, et temale oli see suur tunnustus. 

 

Komissaarov pidas Hannat liiga vanaks

Näitlemine on Hanna kirg alati olnud. Keskkooli lõpetamise järel soovis ta astuda ka Lavakunstikateedrisse, kuid sel aastal vastuvõttu ei toimunud, mistõttu asus ta Eesti Kunstiakadeemiasse disaini õppima. "Proovisin paar aastat tagasi astuda ka Viljandi kultuuriakadeemiasse, kuid Kalju Komissarov pidas mind liiga vanaks," naeris Hanna.

Hannal on endiselt soov lavakasse katsetele minna ja selle kogemuse kavatseb ta endale ka omandada, puhtalt huvist, kas tal oleks olnud näitlejana võimalust.

T-Teateriga on võimalus liituda kõigil, kes näitlemisse kirglikult suhtuvad. Tuleb vaid läbida lavale sobimise katsed. "Me ei ole kunagi võtnud kedagi tutvuse poolest, pigem oleme pidanud andma äraütlevaid vastuseid," rääkis ta ja lisas: "valime inimesi siiski selle järgi, kellega julgeme hiljem koos lavale minna."